Proovides korrata edu Keila jõel, sai sinna veel korra mindud. Ilm oli pilves, silmapiiril oli näha vihma. Aeg-ajalt müristas kauguses - äiksepilved liikusid ringi. Samas kohale jõudes oli seal õnneks kuiv. Hakkasin liikuma samast ristteest Keila poole.
Juba teises kohas oli võtmine. Viskasin landi, keegi võttis aga tuli kohe lahti. Viskasin teist korda. Sama lugu. Viskasin kolmandat korda. Jälle võttis. Ja midagi jäi otsa. Hakkasin teda enda poole tirima. Sain juba päris kalda ligi. Siis ta tõmbas korra, nägin helkivat selga, ja tuli lahti. Kadunud. Rohkem visates enam keegi seal kohas landi vastu huvi ei tundnud.
Liikusin edasi. Samas kolmandas või neljandas kohas paarsada meetrit edasi oli teine võtmine. Ja seekord jäi kala ka otsa. Haug number 2. Pikkust 49cm, samas tundub eelmisest kalast kõhnem. Või voolujoonelisem. Asukoht on siis sama.
Peale seda kala mõtlesin et proovin veel. Äkki saan veel ühe. Sihtisin risti üle jõe. Aga läks pikaks. Panin kiiresti piduri peale aga hilja. Lant lendas vastaskalda põõsasse. Tõmbasin. Kindlalt kinni, keeranud ennast ümber jämeda oksa. Olukord tundus lootusetu. Tõmbasin siis tamiilist, tugevamini ja tugevamini. Lõpuks pinn, tamiil katkes ja olin oma esimesest landist ilma jäänud. Mis teha. Aga ta tõi mulle kaks kala. RIP lant.
Enne sai kaardi pealt vaadatud, et kust saab Keila jõele hästi ligi. Antud kohta läbi google vaadates tundus, et pinnaskattega tee läheb piki jõe serva. Sinna minnes selgus, et sellele teele autoga otse ei saagi, keelumärk ees, nii et tuleb natukene kõndida. Tee ise on märgistatud kui jalgrattatee.
Jõgi on siiski ümbritsetud padrikuga, samas iga natukese aja tagant on käigurajad. Seal on kõvasti tallatud ja ka prahti maas ehk ilmselt õhtuti/puhkepäeval toimub seal kõva kalapüük. Paaris kohas olid isegi hargid vee sees püsti, ilmselt ritvade hoidmiseks.
Kell oli umbes 1 päeval, ilm päikseline. Liikusin piki jõe serva põhja poole umbes 800 meetrit, igal võimalusel lanti loopides.
Kuna olen suht noob, siis jäi lant paar korda puudesse kinni. Samas sain ta õnneks ikka alati lahti. Viimaks ühes kohas oli keset jõge mingi rohelus. Viskasin landi sinna poole ja see prantsatas mingi 20 sentimeetrit enne seda vette. Mõtlesin et "uuh, vedas et rohelusse ei läinud ja kinni jäänud", ja hakkasin kerima. Järgmisel hetkel lant nagu takerdus, tõmbasin (või siis haakisin;), käis sumakas, ja siis ilge kõrinaga hakkas miski tamiili läbi siduri välja vedama.
Paanitsesin ja hakkasin palavikuliselt kerima. See ei aidanud. Sidur ainult kõrises edasi. Keerasin siduri tugevamaks ja jälle kerima. Siis meenus, et prooviks ritva kasutades tõmmata. Kala sööstis vasakule kalda poole. Kuna seal pool olid kõrkjad ei näinud ma, mis toimub. Kartsin, et ta poeb vesirooside või puude vahele, ja sikutasin tugevasti enda poole. Ja ta tuli.
Lõpuks nägin teda. Ta rabeles paar korda kõvasti, samas oli juba väsinud. Hakkasin teda enda poole tirima. Seisin vee pinnast nii meetri kõrgemal kuid õnneks antud kohas sai ühe jalaga alla päris vee piirile toetada. Tirisin kala pead pidi veest välja sinna samma toetuskohta ja hakkasin tamiili sikutama. Halb idee. Tamiil läks krõksti katki (ma ei kasutanud trossi), havi samas hetkel ei rabelenud ja oli pea veest väljas vastu kallast.
Viskasin ridva kiiresti põõsasse ja astusin alla. Haarasin ta peast kinni ja tõstsin ülesse. Haug! 48cm ninast saba lõpuni, ehk vaevu täidab alammõõdu (45cm). Samas ma ei tea, kuidas ma suuremaga hakkama oleksin saanud.
Ja siin ta on - minu esimene havi: Asukoht:
Kasutatud lant oli number 3 punaste triipudega hõbedane pöörlev lant. Haugi fileerimise õpetus:
